Kodus ärgates... 14.10.2009
On parim see tunne, kui kodus ärkad taas.
Need lõhnad, see õhk ja heinad maas.
Ka padi pehmem ja kodune näib,
kodu hõngu on ka lapitekk täis
Mul kihk on saduldada mära
ning hoogsalt, sealt kus on värav,
ratsmeid pingutades, üle hüpata on soov...
Nägu piitsutamas hommikune tuulevoog.
Väljade avarused mind vastu seal võtaks
ja mära rõõmsa traaviga tõttaks.
Me mõlemad lendaks ja vabadust ihkaks
ja kõike, mis ahistav, südamest vihkaks.
Mind karge mägijõgi värskendamas siin.
Kuid südamesopis sähvatab valuviiv.
Tean, et lahkuma pean peatselt taas,
Armumine ei ole minu jaoks... 14.10.2009
Nii uskumatu, kui ka näib,
mu hing just äsja segi paiskus.
See igast rakust läbi kaikus...
Neis praegugi veel särin käib
Need silmad piksena must läbi
puurisid nii suures väes,
et sulavahaks muutusin ta käes…
Kas pean tundma enda pärast häbi?
Kas ongi nii, et nii see juhtub,
luba küsimata…valimata hetke?
Ma keeldun võtmast ette seda retke.
Küll särin see, ka viimaks tuhmub
Ei, ma ei anna iial alla.
Mul terve elu on veel ees.
Jääb suveromansiks vaid see mees.
Ma elu jaoks ju tahan olla valla.
Mul armumiseks praegu aega pole.
Ei taha kaotada ma selget pead.
Ise kirjutan, ma oma elu read.
Ise otsustan, kas lugu ilus on või kole.
Ei, ma ei iial alla anna.
Ei ole loodud armastus mu jaoks.
Teen kõik, et särin kiirelt kaoks.
Seda lubades, võin käegi südamele panna.
