(03.12.2010 kell 16.24 Viljandis Org.Juhtim. loengus)
Üks päkapikk kord kaebekirja tegi
ja kohe streiki alustada jõudis.
Ta enne jõule paiskas töötoad segi
ja muudkui nõudis, nõudis, nõudis
„Et Päkapikke elu oleks parem
ja töötunnid päeval lõppeks varem.
Et ei öösel tegema peaks tööd
ja, et ei komme tassima peaks keset talveööd.“
On piilur päkapikk ju olla paha.
Spioon, pealekaebaja ja nuhk.
Ei sinu tuppa tungida ta taha,
et täita sinu suss, saabas või ka sukk.
Ta nõudis õigust jääda koju.
On Päkapikki inimene mitte mingi roju,
kes öö läbi tuhlab mööda võõraid hangi.
Ei tohi teda kohelda kui tööorja, või ka vangi.
Ta ihkas jõulurõõmu vabadust
ja rohkem piparkooke, komme!!!
Kuulda tahtis ta ka jõuluvana vabandust.
Kui mitte kohe, siis vähemasti homme.
Friday, December 03, 2010
Kiri linna vanaemale…
(03.12.2010… Viljandis Org. Juhtim.loengu ajal.)
Sul jõuluaeg ma tulen külla
ja kaasa väikse kingi toon.
Tööõpetuse tunnis kirjut salli koon.
Siis linnapeale jalutama lähme
ja kohvikus me joome kuuma teed.
Sa räägid, kuis vanasti siin sõitsid reed.
Keskväljakule kuuse alla käsikäes siis lähme.
Tähti säravaid on riputatud puule,
see ilu naeratuse toob me silmi ja ka suule.
Siis lähme koju, sinu sooja tuppa.
On külmast näpistatud jalad, käed.
Sa sooja teki mulle ümber säed.
Sul jõuluaeg ma tulen külla
ja kaasa väikse kingi toon.
Tööõpetuse tunnis kirjut salli koon.
Siis linnapeale jalutama lähme
ja kohvikus me joome kuuma teed.
Sa räägid, kuis vanasti siin sõitsid reed.
Keskväljakule kuuse alla käsikäes siis lähme.
Tähti säravaid on riputatud puule,
see ilu naeratuse toob me silmi ja ka suule.
Siis lähme koju, sinu sooja tuppa.
On külmast näpistatud jalad, käed.
Sa sooja teki mulle ümber säed.
Külmunud spioon…
(03.detsember 2010 kell 12.oo. …Marinile e-kirja saates vupsas pähe)
Aegajalt luuletan ma ikka,
et lõbusamalt veeta talveõhtut pikka.
Neis riimides on peidus võluvägi,
sest just praegu akna taga päkapikku nägin.
Ta kiirelt kirja pani minu salmi uue,
hõlmu kokku surus oma uuel kuuel.
Õues talv ju külm ja karge.
On spioonil pikukesel varbad kanged.
Miks on me jõulumees nii julm?
Mul pahameelest kortsus kulm.
Miks ta küll päkapikke nõnda piinab
ja jõulurõõmu tunnet nõnda riivab?
Talt ära tuleks võtta nende käsutamisluba.
Las päkapikud olla seal, kus soe on tuba.
Nad võiksid mullegi siis külla tulla.
hõõgveini juues, me kuuse ümber hullaks.
Aegajalt luuletan ma ikka,
et lõbusamalt veeta talveõhtut pikka.
Neis riimides on peidus võluvägi,
sest just praegu akna taga päkapikku nägin.
Ta kiirelt kirja pani minu salmi uue,
hõlmu kokku surus oma uuel kuuel.
Õues talv ju külm ja karge.
On spioonil pikukesel varbad kanged.
Miks on me jõulumees nii julm?
Mul pahameelest kortsus kulm.
Miks ta küll päkapikke nõnda piinab
ja jõulurõõmu tunnet nõnda riivab?
Talt ära tuleks võtta nende käsutamisluba.
Las päkapikud olla seal, kus soe on tuba.
Nad võiksid mullegi siis külla tulla.
hõõgveini juues, me kuuse ümber hullaks.
Mis on see...
(oktoober 2010 laulusõnad valmisid öösel. Sättisin ennast juba magama, tuba pime ja tekk üle pea, kuid laul trügis uneeelsesse maailma sisse ja lihtsalt pidin ta kirja panema. )
Ma eile nägin ühe naise silmi,
kes kiirustades maanteed mööda käis.
Ei näinud ta ei puid, ei põõsaid, pilvi…
Ta silmad nagu tühjust olid täis.
Ref: Mis on see, mis silma sära teeb?
Mis on see, mis voolama viib veed?
Mis on see, mis silmad tühjaks teeb?
Kes küll teab, kust viib õnne pole tee?
Ma täna nägin reipa plika pilku,
Ta uhkelt tuiskas mööda püsti päi.
Ta näole oli langend mitu salku…
Pilk terasena vahe, mulle näis.
Õhtu eel ma oma silmi peeglist nägin.
Neid sügavuti uurima siis jäin.
Polnud tühjust neis, seal oli teine vägi.
Jah, jälle armastuse radu rõõmsalt käin.
Homme ärevalt ma otsin kalli silmi,
et avastada, mis on peidus neis.
Mis näen neis, tean nii unes kui ka ilmsi…
Kui te ei näe, siis viga peitub teis.
Ma eile nägin ühe naise silmi,
kes kiirustades maanteed mööda käis.
Ei näinud ta ei puid, ei põõsaid, pilvi…
Ta silmad nagu tühjust olid täis.
Ref: Mis on see, mis silma sära teeb?
Mis on see, mis voolama viib veed?
Mis on see, mis silmad tühjaks teeb?
Kes küll teab, kust viib õnne pole tee?
Ma täna nägin reipa plika pilku,
Ta uhkelt tuiskas mööda püsti päi.
Ta näole oli langend mitu salku…
Pilk terasena vahe, mulle näis.
Õhtu eel ma oma silmi peeglist nägin.
Neid sügavuti uurima siis jäin.
Polnud tühjust neis, seal oli teine vägi.
Jah, jälle armastuse radu rõõmsalt käin.
Homme ärevalt ma otsin kalli silmi,
et avastada, mis on peidus neis.
Mis näen neis, tean nii unes kui ka ilmsi…
Kui te ei näe, siis viga peitub teis.
Saturday, November 06, 2010
Selles eas...
(05.november 2010 Maltsa Mardi (Martin Malts) sünnipäevaks. Kirjutatud suurte kaustikusse, et ta võiks oma eluloo sinna kirja panna.)
Sa oled juba selles eas
ja samas ikka küllalt noor.
Nii mõndagi sa elust tead,
et sellelt heita saladuste loor.
Nüüd kirja võiksid panna tehtud vead...
Ka kiht-kihilt aastailt korjatud on koor.
Nii võiksid üles kirjutada mõned read
ja iga lapselapselapse…laps vaarisa Marti teab.
Sa oled juba selles eas
ja samas ikka küllalt noor.
Nii mõndagi sa elust tead,
et sellelt heita saladuste loor.
Nüüd kirja võiksid panna tehtud vead...
Ka kiht-kihilt aastailt korjatud on koor.
Nii võiksid üles kirjutada mõned read
ja iga lapselapselapse…laps vaarisa Marti teab.
Saturday, September 25, 2010
Juhusele annan väe...
(25.09.2010 Viljandis, loengus, lihtsalt tuli pähe)
Ma tänaselt ei oota imet.
Kuid kaugemale endast ma ei läe.
Siin saatust koban nagu pime
ja annan juhusele väe.
Ma tean, et tuleb see, mis tuleb...
Tuleb rohkemgi kui näen.
Seepärast uksi ma ei sule...
Mul täna selle jaoks ei ole käed.
Seepärast uksed jätan valla,
et saaks juurde tulla veel,
kõik see mil vaja juurde tulla,
et avatud mul oleks meel.
Uusi kogemusi võtan vastu,
sest tean need millekski on head.
Neil vastu julgelt ise astun.
Mis suunas?...Ainult mina tean.
Ma tänaselt ei oota imet.
Kuid kaugemale endast ma ei läe.
Siin saatust koban nagu pime
ja annan juhusele väe.
Ma tean, et tuleb see, mis tuleb...
Tuleb rohkemgi kui näen.
Seepärast uksi ma ei sule...
Mul täna selle jaoks ei ole käed.
Seepärast uksed jätan valla,
et saaks juurde tulla veel,
kõik see mil vaja juurde tulla,
et avatud mul oleks meel.
Uusi kogemusi võtan vastu,
sest tean need millekski on head.
Neil vastu julgelt ise astun.
Mis suunas?...Ainult mina tean.
Kuidas lõpetada kirja...
(25.09.2010 Kirjutasin Kristiinale e-kirja ja ei osanud muud moodi lõpetada. Viljandis, Loengus)
Loodan, et ei tüüdanud sind liialt,
oma mõtete ja sõnajõuga.
Need mõtted kirja panin siiralt,
oma teadvuste ühendatud nõuga.
Ma tean, et tahan rohkem teada
ja elu tunda tema lihtsuses.
Tarkust kogudes ka iga veaga,
ma mõtted välja lasin teadvusest.
Loodan, et ei tüüdanud sind liialt,
oma mõtete ja sõnajõuga.
Need mõtted kirja panin siiralt,
oma teadvuste ühendatud nõuga.
Ma tean, et tahan rohkem teada
ja elu tunda tema lihtsuses.
Tarkust kogudes ka iga veaga,
ma mõtted välja lasin teadvusest.
Unelmate kuldne laev...
(21.05.2010 Loengus istudes tuli äkki selline mõte)
Ja nii, vaikselt istun,
ootan seda kuldset laeva,
mis viib mind jõuka ja eduka elu taeva.
Oodates mööduvad päevad, kuud...
Meremeestelt, kes kõikjal on käinud
küsin, ega nad mu laeva pole näinud.
Nende vastus on alati trööstitult maine:
„Meil ära on nähtud iga paik
ja läbi seilatud iga vesisemgi laik.
Ei ole selles ilmas sinu kuldset laeva
siin asjatult istud ja raiskad kallist aega.“
Kuid ikka veel istun
ja raiskan siin aega...
Ootan oma kultset unelmatelaeva.
Ja nii, vaikselt istun,
ootan seda kuldset laeva,
mis viib mind jõuka ja eduka elu taeva.
Oodates mööduvad päevad, kuud...
Meremeestelt, kes kõikjal on käinud
küsin, ega nad mu laeva pole näinud.
Nende vastus on alati trööstitult maine:
„Meil ära on nähtud iga paik
ja läbi seilatud iga vesisemgi laik.
Ei ole selles ilmas sinu kuldset laeva
siin asjatult istud ja raiskad kallist aega.“
Kuid ikka veel istun
ja raiskan siin aega...
Ootan oma kultset unelmatelaeva.
Friday, March 26, 2010
Tuli ja ta vari
(24.03.2010...Ivar helistas ja tellis oma filmiprojekti jaoks luuletuse.)
On saamas vahalt jõudu habras leek
nii soe ja hubane ja tubli
ning piisab väiksest sädemest, et süttiks tuli.
Kraaps väävlit, klõps vastu tulekivi
ja tõrvavähk su kopsudesse tõttab
Kuid võib ka teisiti see elu võtta
Ta armutu, kuid samas helde
kodukollet hoidev vaim.
Su tühja kõhu hüva kaim.
Nii õdus kutsuv tema valgus
kuid ära iial kaota valvsust
ta su kurjem vaenlane ja sõber parim
Teda hoia hoolikalt, sest surmav on ka tema vari.
On saamas vahalt jõudu habras leek
nii soe ja hubane ja tubli
ning piisab väiksest sädemest, et süttiks tuli.
Kraaps väävlit, klõps vastu tulekivi
ja tõrvavähk su kopsudesse tõttab
Kuid võib ka teisiti see elu võtta
Ta armutu, kuid samas helde
kodukollet hoidev vaim.
Su tühja kõhu hüva kaim.
Nii õdus kutsuv tema valgus
kuid ära iial kaota valvsust
ta su kurjem vaenlane ja sõber parim
Teda hoia hoolikalt, sest surmav on ka tema vari.
Headeks sõnadeks ei ole iial hilja
(26.03.2010 ... käisin eile vaatamas peaaegu õnneliku lõpuga kurba filmi "Remember me", mis tekkis palju vastakaid tundeid ja ajas saalitäie naisi nutma. Minulegi jäi see teema sisemusse kripeldama...sellest ka luuletus.)
Ma arvasin, et sa ei hooli.
Ma arvasin, et pole sulle küllalt hea.
Mul tundus, et sa valid pooli,
tuues välja iga minu tehtud vea.
Läbi vihaudu ma ei näinud...
Mu pime raev meil haiget tegi.
Just nagu okkalisel rajal paljajalu oleks käinud...
me tundeis armastus ja viha olid segi.
Rumal uhkus, valehäbi...
Ei tahtnud kuulata me teineteise juttu.
Nii aastast, aastasse ja päevad läbi
aeg ennast piinates võib lennata ka ruttu.
Ei teadnud ma, et vargsi vaatad meie pilte...
Kandes vaikimise haput vilja...
Nüüd tean, et hoolid...
................Ei pea sa selleks kandma loosungeid ja silte.
Ning headeks sõnadeks ei ole iial hilja.
Ma arvasin, et sa ei hooli.
Ma arvasin, et pole sulle küllalt hea.
Mul tundus, et sa valid pooli,
tuues välja iga minu tehtud vea.
Läbi vihaudu ma ei näinud...
Mu pime raev meil haiget tegi.
Just nagu okkalisel rajal paljajalu oleks käinud...
me tundeis armastus ja viha olid segi.
Rumal uhkus, valehäbi...
Ei tahtnud kuulata me teineteise juttu.
Nii aastast, aastasse ja päevad läbi
aeg ennast piinates võib lennata ka ruttu.
Ei teadnud ma, et vargsi vaatad meie pilte...
Kandes vaikimise haput vilja...
Nüüd tean, et hoolid...
................Ei pea sa selleks kandma loosungeid ja silte.
Ning headeks sõnadeks ei ole iial hilja.
Sunday, October 18, 2009
Käsil uued projektid...
Kodus ärgates... 14.10.2009
On parim see tunne, kui kodus ärkad taas.
Need lõhnad, see õhk ja heinad maas.
Ka padi pehmem ja kodune näib,
kodu hõngu on ka lapitekk täis
Mul kihk on saduldada mära
ning hoogsalt, sealt kus on värav,
ratsmeid pingutades, üle hüpata on soov...
Nägu piitsutamas hommikune tuulevoog.
Väljade avarused mind vastu seal võtaks
ja mära rõõmsa traaviga tõttaks.
Me mõlemad lendaks ja vabadust ihkaks
ja kõike, mis ahistav, südamest vihkaks.
Mind karge mägijõgi värskendamas siin.
Kuid südamesopis sähvatab valuviiv.
Tean, et lahkuma pean peatselt taas,
Armumine ei ole minu jaoks... 14.10.2009
Nii uskumatu, kui ka näib,
mu hing just äsja segi paiskus.
See igast rakust läbi kaikus...
Neis praegugi veel särin käib
Need silmad piksena must läbi
puurisid nii suures väes,
et sulavahaks muutusin ta käes…
Kas pean tundma enda pärast häbi?
Kas ongi nii, et nii see juhtub,
luba küsimata…valimata hetke?
Ma keeldun võtmast ette seda retke.
Küll särin see, ka viimaks tuhmub
Ei, ma ei anna iial alla.
Mul terve elu on veel ees.
Jääb suveromansiks vaid see mees.
Ma elu jaoks ju tahan olla valla.
Mul armumiseks praegu aega pole.
Ei taha kaotada ma selget pead.
Ise kirjutan, ma oma elu read.
Ise otsustan, kas lugu ilus on või kole.
Ei, ma ei iial alla anna.
Ei ole loodud armastus mu jaoks.
Teen kõik, et särin kiirelt kaoks.
Seda lubades, võin käegi südamele panna.
Tuesday, December 23, 2008
Ootan valgeid jõule... 23.12.2008 lihtsalt
Kui tantsib lumehelves valge,
trallib rõõmsalt suland hangel...
Tärkab kähku jälle lootus,
säravvalge jõuluootus.
Ehk ei tule enam sula...
Kevadiste vete vula...
Valgeks, kõrgeks hanged jäävad.
Härmakuue puud kõik saavad.
Siis saab:
Jõuluvana tulla,
põhjapõdrad saani ees.
Päkapiku jälgi näha,
akna taga lume sees.
trallib rõõmsalt suland hangel...
Tärkab kähku jälle lootus,
säravvalge jõuluootus.
Ehk ei tule enam sula...
Kevadiste vete vula...
Valgeks, kõrgeks hanged jäävad.
Härmakuue puud kõik saavad.
Siis saab:
Jõuluvana tulla,
põhjapõdrad saani ees.
Päkapiku jälgi näha,
akna taga lume sees.
Saturday, November 29, 2008
Ootan puhkepäevi selleks, et lihtsalt olla...
Puhkepäeva hommik…29.11.2008 Viljandis (ma hindan kõrgelt oma vaba aega)
Hommikuse kohvi võrgutav aroom…
On akna taga talvehommik karge.
Soojad sokid jalas…ka toas on soe…
Näe! Üksik varblane seal säutsub keset hange.
On puhkepäeva hommik…
Ma täna kindlalt kuhugi ei tõtta.
On lihtsalt olemise pärast olla väga hea
ja aeg niisama lihtsalt maha võtta.
Hommikuse kohvi võrgutav aroom…
On akna taga talvehommik karge.
Soojad sokid jalas…ka toas on soe…
Näe! Üksik varblane seal säutsub keset hange.
On puhkepäeva hommik…
Ma täna kindlalt kuhugi ei tõtta.
On lihtsalt olemise pärast olla väga hea
ja aeg niisama lihtsalt maha võtta.
Friday, November 28, 2008
Lilled mulle...
Pakasepoisi lilled… 28.11.2008 Viljandis ( see ammu juba mõlgub mul meeles…nii hea on mõelda, et pakane käib ainult mulle lilli toomas…)
Mulle ükspäev pakasepoiss tõi lilli…
Valgeid, hõbedaselt säravaid!
Need meenutavad suve valgeid pilvi
Ja rõõmusäras sillerdavaid silmi.
Neid lilli kahjuks ei saa panna vaasi
Ei saa neid murda juure pealt
Ei saaks nendega ma kaunistada oma tuba
Ka siis kui selleks oleks külmataadilt luba.
Lilled minu köögiaknal…
Silmipimestav on hommikune päikseläik
Neid ikka jälle imetlema tõttan…
Tahaks töölegi neid kaasa võtta.
Mulle ükspäev pakasepoiss tõi lilli…
Valgeid, hõbedaselt säravaid!
Need meenutavad suve valgeid pilvi
Ja rõõmusäras sillerdavaid silmi.
Neid lilli kahjuks ei saa panna vaasi
Ei saa neid murda juure pealt
Ei saaks nendega ma kaunistada oma tuba
Ka siis kui selleks oleks külmataadilt luba.
Lilled minu köögiaknal…
Silmipimestav on hommikune päikseläik
Neid ikka jälle imetlema tõttan…
Tahaks töölegi neid kaasa võtta.
Thursday, November 27, 2008
Ootamise kurbtus...
Kui vaid saaksid tulla…27.11.2008 Viljandis ( Mu elu on ootus…olen nagu meremehe naine. Andres tuleb koju alles jõuluks aga sinnani on vaid veidi vähem kui kuu aega.)
Mind vahest tabab talumatu ootus
ja igatsus ja ahastus ja pinge…
Teadvus otsides teeb hingesügavustes ringe.
Sellest kassiahastusest läbi kumab lootus,
ma tean et kunagi sa ikka tuled
ja vaigistad mu ahastavad mured.
Kui tuled, toimub hinges muutus…
Su kohalolu paiskab rahulolu hinge,
ses sünergias kaob ahastuse pinge.
Sind tahan tunda enda sees ja ümber…
Su juures tahan olla, lihtsalt olla…
Piisab sellest, kui vaid saaksid tulla.
Ma vahel vajan lihtsalt… 27.11.2008 Viljandis ( Vajan lohutavat kallistust aga mitte igaühelt… jõuludeni on veel mitukümmend päeva ja siis saan selle kallistuse kindlasti)
Ma vahel vajan, et mind lihtsalt embad
ja et nina saaksin panna sinu kaelalohku,
nagu kassipoeg, kes otsib soojas kohas lohtu.
Tahan tunda sinu hingeõhku oma kõrval, kaelal…
ja armsaid sõnu sosistavat suud…
See olematuks muudab kindlasti meid lahutanud kuud…
Mul meeldib, kui mu pead sa hellalt paitad
ja mul lihtsalt kinni võtad käest…
See kõik mul igapäevaelus tugev olla aitab
ning aitab üle argipäeva rusutuse väest.
Mind vahest tabab talumatu ootus
ja igatsus ja ahastus ja pinge…
Teadvus otsides teeb hingesügavustes ringe.
Sellest kassiahastusest läbi kumab lootus,
ma tean et kunagi sa ikka tuled
ja vaigistad mu ahastavad mured.
Kui tuled, toimub hinges muutus…
Su kohalolu paiskab rahulolu hinge,
ses sünergias kaob ahastuse pinge.
Sind tahan tunda enda sees ja ümber…
Su juures tahan olla, lihtsalt olla…
Piisab sellest, kui vaid saaksid tulla.
Ma vahel vajan lihtsalt… 27.11.2008 Viljandis ( Vajan lohutavat kallistust aga mitte igaühelt… jõuludeni on veel mitukümmend päeva ja siis saan selle kallistuse kindlasti)
Ma vahel vajan, et mind lihtsalt embad
ja et nina saaksin panna sinu kaelalohku,
nagu kassipoeg, kes otsib soojas kohas lohtu.
Tahan tunda sinu hingeõhku oma kõrval, kaelal…
ja armsaid sõnu sosistavat suud…
See olematuks muudab kindlasti meid lahutanud kuud…
Mul meeldib, kui mu pead sa hellalt paitad
ja mul lihtsalt kinni võtad käest…
See kõik mul igapäevaelus tugev olla aitab
ning aitab üle argipäeva rusutuse väest.
Monday, November 17, 2008
Friday, October 17, 2008
Monday, October 13, 2008
Thursday, September 04, 2008
Uni ja EMO
Uni...(04.09.2008) Kummalised unenäod...
Päeva põnevaim osa on uni...
Mu unenäod kui värvilised seiklusfilmid,
meeletud mõtted saavad teoks nagu ilmsi.
Kõik pinnale tungib...Kõik varjul on meeltes...
Ärgates heameelest ohkad...kaob viimnegi pinge,
kuigi piinlikust hetkes jääb ärevus hinge.
Muige toob suule... mu fantaasia kirev.
Oeh...kui see kõik peaks olema ilmsi...
Õnneks teised ei näe mu veidi piinlikku seiklusfilmi.
EMO... ehk Erakorralise Meditsiini Osakond (04.09.2008) Maikuu alguses viibisin haiglas...nüüd oli aega mälestused kirja panna.
Valge, steriilne on seinad ja lagi
Tilgutist kostub...tilk, tilk, tilk
Kellegi päevinäind jope ripub seinapeal nagis.
Varrukal verd ja muda hoomab mu pilk.
Kõrval rohtude kapp, mil uksel on klaas,
selle ees nooruk kohendab juukseid, revääri...
Ta nägu... just nagu oleks lohisend maas...
Veidi rebenend tasku, pöial ja püksisäär
Paar voodit edasi...seal norskab keegi.
Kõrval õde, häälel vaiksel: „Nikolai teil koju minna aeg“
Mees keerab külge, koriseb ja eirab kõike veelgi...
Pannakse uus tilk...ning ongi kogu vaev.
Tahan siit hullarist ära...ootamas kodu ja päike
Teises toaotsas narkar lõugab: „Andke mulle vai!“
Püüan olla nähtamatu ja väga, väga väike...
Kõrval voodis ikka veel norskab Nikolai.
Päeva põnevaim osa on uni...
Mu unenäod kui värvilised seiklusfilmid,
meeletud mõtted saavad teoks nagu ilmsi.
Kõik pinnale tungib...Kõik varjul on meeltes...
Ärgates heameelest ohkad...kaob viimnegi pinge,
kuigi piinlikust hetkes jääb ärevus hinge.
Muige toob suule... mu fantaasia kirev.
Oeh...kui see kõik peaks olema ilmsi...
Õnneks teised ei näe mu veidi piinlikku seiklusfilmi.
EMO... ehk Erakorralise Meditsiini Osakond (04.09.2008) Maikuu alguses viibisin haiglas...nüüd oli aega mälestused kirja panna.
Valge, steriilne on seinad ja lagi
Tilgutist kostub...tilk, tilk, tilk
Kellegi päevinäind jope ripub seinapeal nagis.
Varrukal verd ja muda hoomab mu pilk.
Kõrval rohtude kapp, mil uksel on klaas,
selle ees nooruk kohendab juukseid, revääri...
Ta nägu... just nagu oleks lohisend maas...
Veidi rebenend tasku, pöial ja püksisäär
Paar voodit edasi...seal norskab keegi.
Kõrval õde, häälel vaiksel: „Nikolai teil koju minna aeg“
Mees keerab külge, koriseb ja eirab kõike veelgi...
Pannakse uus tilk...ning ongi kogu vaev.
Tahan siit hullarist ära...ootamas kodu ja päike
Teises toaotsas narkar lõugab: „Andke mulle vai!“
Püüan olla nähtamatu ja väga, väga väike...
Kõrval voodis ikka veel norskab Nikolai.
Monday, August 11, 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)