27-30 juulil viibisin Vana-Võidus Viljandi lähedal. Toimus juba viiendat aastat järjest Teatri Suvekool. Seekord lavastasime Eesti matust. Autoriks Andrus Kivirähk. Lavastajateks Andrus Vaarik ja Laine Mägi. Kolme päevaga tegime võrdlemisi tõsisest ja kurvast Eesti elu kajastavast kirjatükist kaks vägagi naljakat lavastust. Mina figureerisin teises rühmas. Ja sel ajal, kui esimene rühm proovi tegi inspireeris mind käesolev lavasus jäegmiselt:

* * *
Tahan olla ja laulda,
kui vaid oskaks....
Tahan näha ja kuulda,
kui vaid suudaks...
Tahan tunda ja armastada...
Tean, et suudan...
Kas ka oskan?
* * *
Tagane, anna alla,
lase olla
aga võibolla...
Olen elule valla.

* * *
Tean, et olen mina ise.
Ses teadmise on teadmatus....
Kes ma olen?
Ikka ise...
Ma endalegi mõistatus.

* * *
Seal kus õitseb apelsiin
ja puhub kerge briis...
Mil maik on kergelt soolane...
On ookean päris lähedal,
nii oma meetrit viis.

Võibolla ongi kaudemal,
tean, et kuskil siin...
Kuulen laineloksu lähedal
ja tuulel maik on soolene
ning puhub kerge briis...

* * *
Nüüd kõigi terviseks me võtame
ja pidulauda tõttame.
Olgu pulm või peielaud,
sa süüdlastele anna au.

Nüüd pärja maha mängime
ja pärast poeme sängi me.
Olgu pulm või matus see,
sa ikka tähtsat nägu tee.

Pead hommikul sa paranda
ja ei saa me miskit parata.
On pulm ja peied üheskoos
ja Eesti pidu ikka hoos.

* * *
Tehke, mis tahate,
küll viimaks saate tasu.
Me teeme kõik mis tahame,
küll hauas saame rahu.

Teist külge voodis keerame...
on voodipesu uus.
Teist külge hauas keerame...
...klatš sugulaste suus.

Mu voodi veidi krigiseb,
ei tea kas kask või kuusk.
Muld vastu kirstu tümiseb...
See on ju tehtud puust.

* * *
Tähtis on suhe
ja mõtted su peas...
Mis tunned, oled aval...
Kas mõtted on head?

Mis arvad sa teistest:
ühest, kõigest või veel...
Kõige tähtsam on suhe...
Ja kes ise oled sel teel...

* * *
Me saatus meid pillutab
küll siia, sinna...
Ja ei elu meid lilluta...
Ta lööb otse rinda.

* * *
Hundid tulid suures karjas...
Ei varjanud neid puud.
Hundid tulid õelus harjas,
hammas verel, ila suus.

Kas ikka hundid suures karjas?
See klatš külanaiste suus...
On kadedus neil kinni harjas.
On õelus kinni lihas luus.

* * *
Surm see tuleb äkki külla,
hüüab nurga taga „BÖÖ”!
Kui oled nõrk , sind tõmbab võlla...
... järgneb igavene öö.

* * *
Lähme enne kui on hilja...
Lähme kohustuste eest.
Põgeneme tuhatnelja,
üle mägedest ja veest.

Jätame kõik sinnapaika...
Uus elu ootab ees.
---...seal jälle uued kohustused.
Ei aita mägedest, ei veest.

* * *
Ikka öösel, ikka öösel,
saavad teoks kõik salajased teod.
Ikka öösel, ikka öösel,
toimumas on suured peod.

Öösel nagu öösel ikka,
varjatud on tehtud teod.
Öösel nagu öösel ikka,
hommik lõpetab kõik peod.

* * *
Läbi ja lõhki
Pikuti põigiti
Jaaniõit otsides
kõik läbi songiti.

Heinasaod järjest läbi torgiti.
Sõnnikuhunnikki hark hargile hargiti.

Õis leidmata jäi..
Heinad laiali hargitud.
Patune neiuke heinte sees torgitud.
Õieke võetud ja heinad on songitud.

* * *
Odav viin on kibe.
Kibe on ka kallis viin.
Viin see külmast peast on libe.
Libe on pohmelli piin.
Piin on juua sooja viina.
Viina juues pikk on viiv.
Viiv viinaga on kindlalt kibe.
Kibe viiv on kindel piir.

* * *
Väljakannatamatult igav...
Miks on kannatus nii suur?
Kuid muidu elul pole viga.
Elu on suur linnnupuur.

On sul süüa, on ka juua,
õrs kus vaikselt tukkuda.
Võib unenägu õndsust tuua,
kuid nii võid õrrelt kukkuda.

* * *
Paksud võrgud ämblikel
tolm kleepunud on võrku.
Aeg tolmu üles keerutab
ja aeg ei salli nõrku.

Sa tööta kärmelt usin loom
ja püüa putukaid nii hõrku.
Aeg tolmu üles keerutab
ja aeg ei salli nõrku.


See, kes kohal oli ja leiab salmikestest ilmselt nii mõnegi tuttava sõna ja mõtte.