Uni...(04.09.2008) Kummalised unenäod...
Päeva põnevaim osa on uni...
Mu unenäod kui värvilised seiklusfilmid,
meeletud mõtted saavad teoks nagu ilmsi.
Kõik pinnale tungib...Kõik varjul on meeltes...
Ärgates heameelest ohkad...kaob viimnegi pinge,
kuigi piinlikust hetkes jääb ärevus hinge.
Muige toob suule... mu fantaasia kirev.
Oeh...kui see kõik peaks olema ilmsi...
Õnneks teised ei näe mu veidi piinlikku seiklusfilmi.
EMO... ehk Erakorralise Meditsiini Osakond (04.09.2008) Maikuu alguses viibisin haiglas...nüüd oli aega mälestused kirja panna.
Valge, steriilne on seinad ja lagi
Tilgutist kostub...tilk, tilk, tilk
Kellegi päevinäind jope ripub seinapeal nagis.
Varrukal verd ja muda hoomab mu pilk.
Kõrval rohtude kapp, mil uksel on klaas,
selle ees nooruk kohendab juukseid, revääri...
Ta nägu... just nagu oleks lohisend maas...
Veidi rebenend tasku, pöial ja püksisäär
Paar voodit edasi...seal norskab keegi.
Kõrval õde, häälel vaiksel: „Nikolai teil koju minna aeg“
Mees keerab külge, koriseb ja eirab kõike veelgi...
Pannakse uus tilk...ning ongi kogu vaev.
Tahan siit hullarist ära...ootamas kodu ja päike
Teises toaotsas narkar lõugab: „Andke mulle vai!“
Püüan olla nähtamatu ja väga, väga väike...
Kõrval voodis ikka veel norskab Nikolai.
