Juhusele annan väe...

(25.09.2010 Viljandis, loengus, lihtsalt tuli pähe)

Ma tänaselt ei oota imet.
Kuid kaugemale endast ma ei läe.
Siin saatust koban nagu pime
ja annan juhusele väe.

Ma tean, et tuleb see, mis tuleb...
Tuleb rohkemgi kui näen.
Seepärast uksi ma ei sule...
Mul täna selle jaoks ei ole käed.

Seepärast uksed jätan valla,
et saaks juurde tulla veel,
kõik see mil vaja juurde tulla,
et avatud mul oleks meel.

Uusi kogemusi võtan vastu,
sest tean need millekski on head.
Neil vastu julgelt ise astun.
Mis suunas?...Ainult mina tean.

Kuidas lõpetada kirja...

(25.09.2010 Kirjutasin Kristiinale e-kirja ja ei osanud muud moodi lõpetada. Viljandis, Loengus)

Loodan, et ei tüüdanud sind liialt,
oma mõtete ja sõnajõuga.
Need mõtted kirja panin siiralt,
oma teadvuste ühendatud nõuga.

Ma tean, et tahan rohkem teada
ja elu tunda tema lihtsuses.
Tarkust kogudes ka iga veaga,
ma mõtted välja lasin teadvusest.

Unelmate kuldne laev...

(21.05.2010 Loengus istudes tuli äkki selline mõte)

Ja nii, vaikselt istun,
ootan seda kuldset laeva,
mis viib mind jõuka ja eduka elu taeva.

Oodates mööduvad päevad, kuud...

Meremeestelt, kes kõikjal on käinud
küsin, ega nad mu laeva pole näinud.

Nende vastus on alati trööstitult maine:

„Meil ära on nähtud iga paik
ja läbi seilatud iga vesisemgi laik.
Ei ole selles ilmas sinu kuldset laeva
siin asjatult istud ja raiskad kallist aega.“

Kuid ikka veel istun
ja raiskan siin aega...
Ootan oma kultset unelmatelaeva.