Ootan valgeid jõule... 23.12.2008 lihtsalt

Kui tantsib lumehelves valge,
trallib rõõmsalt suland hangel...
Tärkab kähku jälle lootus,
säravvalge jõuluootus.

Ehk ei tule enam sula...
Kevadiste vete vula...
Valgeks, kõrgeks hanged jäävad.
Härmakuue puud kõik saavad.

Siis saab:
Jõuluvana tulla,
põhjapõdrad saani ees.
Päkapiku jälgi näha,
akna taga lume sees.

Ootan puhkepäevi selleks, et lihtsalt olla...

Puhkepäeva hommik…29.11.2008 Viljandis (ma hindan kõrgelt oma vaba aega)

Hommikuse kohvi võrgutav aroom…
On akna taga talvehommik karge.
Soojad sokid jalas…ka toas on soe…
Näe! Üksik varblane seal säutsub keset hange.

On puhkepäeva hommik…
Ma täna kindlalt kuhugi ei tõtta.
On lihtsalt olemise pärast olla väga hea
ja aeg niisama lihtsalt maha võtta.

Lilled mulle...

Pakasepoisi lilled… 28.11.2008 Viljandis ( see ammu juba mõlgub mul meeles…nii hea on mõelda, et pakane käib ainult mulle lilli toomas…)

Mulle ükspäev pakasepoiss tõi lilli…
Valgeid, hõbedaselt säravaid!
Need meenutavad suve valgeid pilvi
Ja rõõmusäras sillerdavaid silmi.

Neid lilli kahjuks ei saa panna vaasi
Ei saa neid murda juure pealt
Ei saaks nendega ma kaunistada oma tuba
Ka siis kui selleks oleks külmataadilt luba.

Lilled minu köögiaknal…
Silmipimestav on hommikune päikseläik
Neid ikka jälle imetlema tõttan…
Tahaks töölegi neid kaasa võtta.

Ootamise kurbtus...

Kui vaid saaksid tulla…27.11.2008 Viljandis ( Mu elu on ootus…olen nagu meremehe naine. Andres tuleb koju alles jõuluks aga sinnani on vaid veidi vähem kui kuu aega.)

Mind vahest tabab talumatu ootus
ja igatsus ja ahastus ja pinge…
Teadvus otsides teeb hingesügavustes ringe.

Sellest kassiahastusest läbi kumab lootus,
ma tean et kunagi sa ikka tuled
ja vaigistad mu ahastavad mured.

Kui tuled, toimub hinges muutus…
Su kohalolu paiskab rahulolu hinge,
ses sünergias kaob ahastuse pinge.

Sind tahan tunda enda sees ja ümber…
Su juures tahan olla, lihtsalt olla…
Piisab sellest, kui vaid saaksid tulla.


Ma vahel vajan lihtsalt… 27.11.2008 Viljandis ( Vajan lohutavat kallistust aga mitte igaühelt… jõuludeni on veel mitukümmend päeva ja siis saan selle kallistuse kindlasti)

Ma vahel vajan, et mind lihtsalt embad
ja et nina saaksin panna sinu kaelalohku,
nagu kassipoeg, kes otsib soojas kohas lohtu.

Tahan tunda sinu hingeõhku oma kõrval, kaelal…
ja armsaid sõnu sosistavat suud…
See olematuks muudab kindlasti meid lahutanud kuud…

Mul meeldib, kui mu pead sa hellalt paitad
ja mul lihtsalt kinni võtad käest…
See kõik mul igapäevaelus tugev olla aitab
ning aitab üle argipäeva rusutuse väest.

Mingi imelik taim...

Ta pilgus on see miski...

Hiiumaal...

Uni ja EMO

Uni...(04.09.2008) Kummalised unenäod...

Päeva põnevaim osa on uni...

Mu unenäod kui värvilised seiklusfilmid,
meeletud mõtted saavad teoks nagu ilmsi.

Kõik pinnale tungib...Kõik varjul on meeltes...

Ärgates heameelest ohkad...kaob viimnegi pinge,
kuigi piinlikust hetkes jääb ärevus hinge.

Muige toob suule... mu fantaasia kirev.

Oeh...kui see kõik peaks olema ilmsi...
Õnneks teised ei näe mu veidi piinlikku seiklusfilmi.


EMO... ehk Erakorralise Meditsiini Osakond (04.09.2008) Maikuu alguses viibisin haiglas...nüüd oli aega mälestused kirja panna.

Valge, steriilne on seinad ja lagi
Tilgutist kostub...tilk, tilk, tilk
Kellegi päevinäind jope ripub seinapeal nagis.
Varrukal verd ja muda hoomab mu pilk.

Kõrval rohtude kapp, mil uksel on klaas,
selle ees nooruk kohendab juukseid, revääri...
Ta nägu... just nagu oleks lohisend maas...
Veidi rebenend tasku, pöial ja püksisäär

Paar voodit edasi...seal norskab keegi.
Kõrval õde, häälel vaiksel: „Nikolai teil koju minna aeg“
Mees keerab külge, koriseb ja eirab kõike veelgi...
Pannakse uus tilk...ning ongi kogu vaev.

Tahan siit hullarist ära...ootamas kodu ja päike
Teises toaotsas narkar lõugab: „Andke mulle vai!“
Püüan olla nähtamatu ja väga, väga väike...
Kõrval voodis ikka veel norskab Nikolai.

Laupäeval...09.08.08

Putukas kullal...

Kaevusõlm...

Rannaseen...

Just nagu lilleõis...

Elulõng...peale õitsemist...

Päikesepaistel...

I want… 2008 kevad Kord peale üht inglise keele tundi, kui ootasin kursakaaslaste raamatu vastamist kirjutasin ühe luuletuse.

I want to be just satisfied

With air and wind and sun

I want to be in an open field

Under summer sky and run.

I want to feel a raindrop fall

and dribble on my skin

It doesn’t trouble me at all

I’m alive and want to win.

My freedom is in the wild

And winning …open air…

I am happy like a little child

I’m feeling …fun and fair…

Hilinenud õnnesoov...

Sulle mõeldes ma mõttekest mõlgutan.
Pole meelest läinud sa mul.
Vaikselt tooli all jalgu kõlgutan
ja õnne soovida tahaksin sul.

Sul sügavalt, siiralt ma vaataksin silma
ja oma suurele rinnale suruks su pea.
Nii trotsiks me jahedat kevadilma,
Et ei külm tuuleke, sind kõhnukest minema veaks.

Efekt...lihtsalt moto...

Liigu kiiresti.
Räägi aeglaselt.

Liigu aeglaselt.
Räägi kiiresti.

Kiirusta aeglaselt.
Ole aeglane kiiresti.

Muljed ühest päevast veebruaris...

Pastakas...07.02.2008...Rahvusraamatukogus teabepäeval ja mu pastakas ei tahtnud peaaegu üleüldse kirjutada(õigemini oli see tintenpen).

Üks väga vilets pastakas
tahtis ükspäev minna kooli.
Seal kriipis ainult paberit...
Ei tea kust ta küll toodi?

Ehk on ta tulnud kaugelt maalt
ja ei mõista meie keelt
ning vaid hieroglüüfe kirjutab...
Ei rõõmusta see meelt.

Peaks saatma ta nüüd keeltekooli
või Jaapanisse kust ta toodi.
Sest see pastakas on ummiskeelne,
pirtsakas ja võõrameelne.

Kuid kas viga ikka pastakas?
Või on kirjutaja koba...
Mu arvamus on vastakas...
või ei kirjutada ta ainult... TÜHJA LOBA.


Muda... 07.02.2008 muljed jalutuskäigust Kristiine keskusest Rahvusraamatukokku ja tagasi. Väga mudane, märg ja lörtsine ilm.

Kas on süüdi jalakäija,
et peab linnas jala käima?
Lörtsi, lume meelevallas.
Ikk siis, kui vihma kallab.

Porilombi surfilained,
kihutava auto pained
Räästast tilgub vihmatriip...
Linnukese eineviit.

Miks siis peakski jalakäija
linavahel jala käima?
Autotossu pilve sees...
Porilaine mudavees...

Aed………

02.02.08. Viljands Kultuuriakadeemias, Turunduse loeng.

Vanad katused vanal linnal.

Vanad ja samblaga…

Kõdund lehed, katkisel pinnal.

Mu katus on aiaga.

Ajab juuri uus puuke…

Vist naabri kase laps.

Ühe aastaga kasvand,

vaks või isegi kaks

Kas võikski nii jätta

ja öelda: see loomulik kulg

Või võtta reha ja võita

looduse pealetung.