Kui laule loon

19.04.2014 kell 7.00 ... need laulusõnad lihtsalt tulid kusagilt....Kes teeb viisi???


1. Kui laule loon, siis mõtlen sinule.
Mu meeltes juba laulab neid su hääl.
Kuigi minu laulud on mõeldud kõigile,
mõte sinust võimsamaks neil mudab väe.

Ref. Sind kalliks pean. Las heliseb su hääl.
Sõnad lihtsad reas... Palju öelda veel...
Maailm kuuluda võiks ainult laulule.
Öeldes kõike kaunist, mida peidab meel.

2. Sõnu valida, neid kokku põimida...
Kauneimad neist, ma ütlen sul.
Armastus ja laulud, nad hästi lõimuvad.
Usk ning lootus, lisada jääb mul.

3. Õnn kestab seal, kus laulu sügavik.
Sõnad keerulisse lõime koon.
Lauldes samu laule, saab elust igavik.
Igavesti sulle ma laule loon.

Ostsin uue märkmiku...

Ostsin uue märkmiku. Lihtsalt ei saanud teisiti. Kohe voolasid sina sisse ka esimeses luuleread...kohe mitu tükki järjest.

25. märts 2014, õhtul hilja.

Ootan

Ma täna kärsitult uut päeva ootan
ja homset päikest meeltes juba paistmas näen.
Energiat uut, võin temalt alati ma loota,
see kõikjale kiirgab võimsalt särava väe.

Tema laul...

Ta laulu akna taga kuulen,
sirisevalt, sillerdav on tema hääl.
Just kevadeti oma lauluhäält ta proovib
ja kajab vastu kõikjalt kuhu läen.

Nagu kellukate helin...
till-till-till-tilk
suliseb, vuliseb vesi
ja laulu endas kannab iga vihmatilk.

Ehk homme...  26.märts 2014 kell 00.15

Vahel oleneb kõik pisiasjadest.
Näiteks see, kuidas algab uus päev.
Lõpuks süü leiad, liig kõvadest patjadest,
kadunud sokkidest ja peeglist millest end näed.

Võtmed kukkusid lompi
või libastud jääl...
Ülemus tööl mängib troppi.
Pöördund on sinu vastu kõik taevased väed.

Meelt heita veel pole sul põhjust.
Maailma ots ei ole veel käes.
Uus hommik targem võib olla tänasest õhtust...
Ära muretse. Ehk homme on parem päev.

Tühi koht. ...2014 aprill, ühel õhtul.

Ma sageli igatsedes ohkan,
sest vahel tunnen nagu poleks,
kuskil sisimas seda, mis oleks
täitmas vajalikku tühja kohta.
Seepärast, mitte just sageli ma ohkan,
sest kogu hingest ma soovin, et oleks
seal, kus seda nähtud pole
just see, mis täitma peab seda kohta,
mille pärast ma ikka veel aegajalt ohkan.
Nii jälle ootusrikkalt ohkan, et küll kunagi kohtan,
seda miskit mida praegu mul pole
ja millest unistan, et oleks,
sest loodus ei salli tühja, kasutuna seisvat kohta,
mille järgi ma iga päev igatsedes ohkan.

Kevade kuulutajad.    10.aprill 2014. Hambaarsti ooteruumis õiget aega oodates.
Juba pikemat aega jälgin oma uinunud murul kellukate vilgast sirgumist. Märtsikellukad, lumikellukesed, krookused  ja tsillad. Kevad tuleb. Visalt, aga ikkagi tuleb.

Veel tukuvad rohulibled aias.
Veel uinuvad põõsad ja puud.
Nende vahel tärkamas lehed on laiad...
Nagu väiksed rohelised suud.

Meil teatavad, et loodus nüüd ärkab,
et ootama veidike peame me veel.
Varsti õitsemas kellukaid märkad.
Nad rääkimas kevade keelt.

Me kõrv nende juttu ei kuule.
Tõlkida seda ei suuda me meel.
Nende ilu toob naeratuse suule.
Käivad kellukad rõõmsalt kevade ees.

Aprillilumi

Kes küll teab, millal see sai kirja pandud??? Ilmselt siis, kui Aprillis oli paks, paks lumi maas.
Pakun, et 2013 aastal.

Täna pikk, pikk mulle tundub päev.
Lund sajab ja taas tervitan talve,
kesk kevadet, lumist - valget.

Kevad end vaid vilksamisi näitas.
Meie meeltega ta naljatades mängis,
ja taas mattus lumisesse sängi.

Istub harakas oksal,
sulgi sasib külm tuul.
Lumevaibaga kaetud juba pungades puud.

Lund lendab ja lendleb...
Aprill lõppemas pea.
Kas suvi veel tuleb? Ei tea, ei tea?