Päkapiku streik…

(03.12.2010 kell 16.24 Viljandis Org.Juhtim. loengus)

Üks päkapikk kord kaebekirja tegi
ja kohe streiki alustada jõudis.
Ta enne jõule paiskas töötoad segi
ja muudkui nõudis, nõudis, nõudis

„Et Päkapikke elu oleks parem
ja töötunnid päeval lõppeks varem.
Et ei öösel tegema peaks tööd
ja, et ei komme tassima peaks keset talveööd.“

On piilur päkapikk ju olla paha.
Spioon, pealekaebaja ja nuhk.
Ei sinu tuppa tungida ta taha,
et täita sinu suss, saabas või ka sukk.

Ta nõudis õigust jääda koju.
On Päkapikki inimene mitte mingi roju,
kes öö läbi tuhlab mööda võõraid hangi.
Ei tohi teda kohelda kui tööorja, või ka vangi.

Ta ihkas jõulurõõmu vabadust
ja rohkem piparkooke, komme!!!
Kuulda tahtis ta ka jõuluvana vabandust.
Kui mitte kohe, siis vähemasti homme.

Kiri linna vanaemale…

(03.12.2010… Viljandis Org. Juhtim.loengu ajal.)

Sul jõuluaeg ma tulen külla
ja kaasa väikse kingi toon.
Tööõpetuse tunnis kirjut salli koon.

Siis linnapeale jalutama lähme
ja kohvikus me joome kuuma teed.
Sa räägid, kuis vanasti siin sõitsid reed.

Keskväljakule kuuse alla käsikäes siis lähme.
Tähti säravaid on riputatud puule,
see ilu naeratuse toob me silmi ja ka suule.

Siis lähme koju, sinu sooja tuppa.
On külmast näpistatud jalad, käed.
Sa sooja teki mulle ümber säed.

Külmunud spioon…

(03.detsember 2010 kell 12.oo. …Marinile e-kirja saates vupsas pähe)

Aegajalt luuletan ma ikka,
et lõbusamalt veeta talveõhtut pikka.
Neis riimides on peidus võluvägi,
sest just praegu akna taga päkapikku nägin.

Ta kiirelt kirja pani minu salmi uue,
hõlmu kokku surus oma uuel kuuel.
Õues talv ju külm ja karge.
On spioonil pikukesel varbad kanged.

Miks on me jõulumees nii julm?
Mul pahameelest kortsus kulm.
Miks ta küll päkapikke nõnda piinab
ja jõulurõõmu tunnet nõnda riivab?

Talt ära tuleks võtta nende käsutamisluba.
Las päkapikud olla seal, kus soe on tuba.
Nad võiksid mullegi siis külla tulla.
hõõgveini juues, me kuuse ümber hullaks.

Mis on see...

(oktoober 2010 laulusõnad valmisid öösel. Sättisin ennast juba magama, tuba pime ja tekk üle pea, kuid laul trügis uneeelsesse maailma sisse ja lihtsalt pidin ta kirja panema. )

Ma eile nägin ühe naise silmi,
kes kiirustades maanteed mööda käis.
Ei näinud ta ei puid, ei põõsaid, pilvi…
Ta silmad nagu tühjust olid täis.

Ref: Mis on see, mis silma sära teeb?
Mis on see, mis voolama viib veed?
Mis on see, mis silmad tühjaks teeb?
Kes küll teab, kust viib õnne pole tee?

Ma täna nägin reipa plika pilku,
Ta uhkelt tuiskas mööda püsti päi.
Ta näole oli langend mitu salku…
Pilk terasena vahe, mulle näis.

Õhtu eel ma oma silmi peeglist nägin.
Neid sügavuti uurima siis jäin.
Polnud tühjust neis, seal oli teine vägi.
Jah, jälle armastuse radu rõõmsalt käin.

Homme ärevalt ma otsin kalli silmi,
et avastada, mis on peidus neis.
Mis näen neis, tean nii unes kui ka ilmsi…
Kui te ei näe, siis viga peitub teis.

Selles eas...

(05.november 2010 Maltsa Mardi (Martin Malts) sünnipäevaks. Kirjutatud suurte kaustikusse, et ta võiks oma eluloo sinna kirja panna.)

Sa oled juba selles eas
ja samas ikka küllalt noor.
Nii mõndagi sa elust tead,
et sellelt heita saladuste loor.

Nüüd kirja võiksid panna tehtud vead...
Ka kiht-kihilt aastailt korjatud on koor.
Nii võiksid üles kirjutada mõned read
ja iga lapselapselapse…laps vaarisa Marti teab.

Juhusele annan väe...

(25.09.2010 Viljandis, loengus, lihtsalt tuli pähe)

Ma tänaselt ei oota imet.
Kuid kaugemale endast ma ei läe.
Siin saatust koban nagu pime
ja annan juhusele väe.

Ma tean, et tuleb see, mis tuleb...
Tuleb rohkemgi kui näen.
Seepärast uksi ma ei sule...
Mul täna selle jaoks ei ole käed.

Seepärast uksed jätan valla,
et saaks juurde tulla veel,
kõik see mil vaja juurde tulla,
et avatud mul oleks meel.

Uusi kogemusi võtan vastu,
sest tean need millekski on head.
Neil vastu julgelt ise astun.
Mis suunas?...Ainult mina tean.

Kuidas lõpetada kirja...

(25.09.2010 Kirjutasin Kristiinale e-kirja ja ei osanud muud moodi lõpetada. Viljandis, Loengus)

Loodan, et ei tüüdanud sind liialt,
oma mõtete ja sõnajõuga.
Need mõtted kirja panin siiralt,
oma teadvuste ühendatud nõuga.

Ma tean, et tahan rohkem teada
ja elu tunda tema lihtsuses.
Tarkust kogudes ka iga veaga,
ma mõtted välja lasin teadvusest.

Unelmate kuldne laev...

(21.05.2010 Loengus istudes tuli äkki selline mõte)

Ja nii, vaikselt istun,
ootan seda kuldset laeva,
mis viib mind jõuka ja eduka elu taeva.

Oodates mööduvad päevad, kuud...

Meremeestelt, kes kõikjal on käinud
küsin, ega nad mu laeva pole näinud.

Nende vastus on alati trööstitult maine:

„Meil ära on nähtud iga paik
ja läbi seilatud iga vesisemgi laik.
Ei ole selles ilmas sinu kuldset laeva
siin asjatult istud ja raiskad kallist aega.“

Kuid ikka veel istun
ja raiskan siin aega...
Ootan oma kultset unelmatelaeva.

Tuli ja ta vari

(24.03.2010...Ivar helistas ja tellis oma filmiprojekti jaoks luuletuse.)

On saamas vahalt jõudu habras leek
nii soe ja hubane ja tubli
ning piisab väiksest sädemest, et süttiks tuli.

Kraaps väävlit, klõps vastu tulekivi
ja tõrvavähk su kopsudesse tõttab
Kuid võib ka teisiti see elu võtta

Ta armutu, kuid samas helde
kodukollet hoidev vaim.
Su tühja kõhu hüva kaim.

Nii õdus kutsuv tema valgus
kuid ära iial kaota valvsust
ta su kurjem vaenlane ja sõber parim
Teda hoia hoolikalt, sest surmav on ka tema vari.

Headeks sõnadeks ei ole iial hilja

(26.03.2010 ... käisin eile vaatamas peaaegu õnneliku lõpuga kurba filmi "Remember me", mis tekkis palju vastakaid tundeid ja ajas saalitäie naisi nutma. Minulegi jäi see teema sisemusse kripeldama...sellest ka luuletus.)

Ma arvasin, et sa ei hooli.
Ma arvasin, et pole sulle küllalt hea.
Mul tundus, et sa valid pooli,
tuues välja iga minu tehtud vea.

Läbi vihaudu ma ei näinud...
Mu pime raev meil haiget tegi.
Just nagu okkalisel rajal paljajalu oleks käinud...
me tundeis armastus ja viha olid segi.

Rumal uhkus, valehäbi...
Ei tahtnud kuulata me teineteise juttu.
Nii aastast, aastasse ja päevad läbi
aeg ennast piinates võib lennata ka ruttu.

Ei teadnud ma, et vargsi vaatad meie pilte...
Kandes vaikimise haput vilja...
Nüüd tean, et hoolid...
................Ei pea sa selleks kandma loosungeid ja silte.
Ning headeks sõnadeks ei ole iial hilja.