(26.03.2010 ... käisin eile vaatamas peaaegu õnneliku lõpuga kurba filmi "Remember me", mis tekkis palju vastakaid tundeid ja ajas saalitäie naisi nutma. Minulegi jäi see teema sisemusse kripeldama...sellest ka luuletus.)
Ma arvasin, et sa ei hooli.
Ma arvasin, et pole sulle küllalt hea.
Mul tundus, et sa valid pooli,
tuues välja iga minu tehtud vea.
Läbi vihaudu ma ei näinud...
Mu pime raev meil haiget tegi.
Just nagu okkalisel rajal paljajalu oleks käinud...
me tundeis armastus ja viha olid segi.
Rumal uhkus, valehäbi...
Ei tahtnud kuulata me teineteise juttu.
Nii aastast, aastasse ja päevad läbi
aeg ennast piinates võib lennata ka ruttu.
Ei teadnud ma, et vargsi vaatad meie pilte...
Kandes vaikimise haput vilja...
Nüüd tean, et hoolid...
................Ei pea sa selleks kandma loosungeid ja silte.
Ning headeks sõnadeks ei ole iial hilja.
No comments:
Post a Comment