Ostsin uue märkmiku...

Ostsin uue märkmiku. Lihtsalt ei saanud teisiti. Kohe voolasid sina sisse ka esimeses luuleread...kohe mitu tükki järjest.

25. märts 2014, õhtul hilja.

Ootan

Ma täna kärsitult uut päeva ootan
ja homset päikest meeltes juba paistmas näen.
Energiat uut, võin temalt alati ma loota,
see kõikjale kiirgab võimsalt särava väe.

Tema laul...

Ta laulu akna taga kuulen,
sirisevalt, sillerdav on tema hääl.
Just kevadeti oma lauluhäält ta proovib
ja kajab vastu kõikjalt kuhu läen.

Nagu kellukate helin...
till-till-till-tilk
suliseb, vuliseb vesi
ja laulu endas kannab iga vihmatilk.

Ehk homme...  26.märts 2014 kell 00.15

Vahel oleneb kõik pisiasjadest.
Näiteks see, kuidas algab uus päev.
Lõpuks süü leiad, liig kõvadest patjadest,
kadunud sokkidest ja peeglist millest end näed.

Võtmed kukkusid lompi
või libastud jääl...
Ülemus tööl mängib troppi.
Pöördund on sinu vastu kõik taevased väed.

Meelt heita veel pole sul põhjust.
Maailma ots ei ole veel käes.
Uus hommik targem võib olla tänasest õhtust...
Ära muretse. Ehk homme on parem päev.

Tühi koht. ...2014 aprill, ühel õhtul.

Ma sageli igatsedes ohkan,
sest vahel tunnen nagu poleks,
kuskil sisimas seda, mis oleks
täitmas vajalikku tühja kohta.
Seepärast, mitte just sageli ma ohkan,
sest kogu hingest ma soovin, et oleks
seal, kus seda nähtud pole
just see, mis täitma peab seda kohta,
mille pärast ma ikka veel aegajalt ohkan.
Nii jälle ootusrikkalt ohkan, et küll kunagi kohtan,
seda miskit mida praegu mul pole
ja millest unistan, et oleks,
sest loodus ei salli tühja, kasutuna seisvat kohta,
mille järgi ma iga päev igatsedes ohkan.

Kevade kuulutajad.    10.aprill 2014. Hambaarsti ooteruumis õiget aega oodates.
Juba pikemat aega jälgin oma uinunud murul kellukate vilgast sirgumist. Märtsikellukad, lumikellukesed, krookused  ja tsillad. Kevad tuleb. Visalt, aga ikkagi tuleb.

Veel tukuvad rohulibled aias.
Veel uinuvad põõsad ja puud.
Nende vahel tärkamas lehed on laiad...
Nagu väiksed rohelised suud.

Meil teatavad, et loodus nüüd ärkab,
et ootama veidike peame me veel.
Varsti õitsemas kellukaid märkad.
Nad rääkimas kevade keelt.

Me kõrv nende juttu ei kuule.
Tõlkida seda ei suuda me meel.
Nende ilu toob naeratuse suule.
Käivad kellukad rõõmsalt kevade ees.