(25.09.2010 Viljandis, loengus, lihtsalt tuli pähe)
Ma tänaselt ei oota imet.
Kuid kaugemale endast ma ei läe.
Siin saatust koban nagu pime
ja annan juhusele väe.
Ma tean, et tuleb see, mis tuleb...
Tuleb rohkemgi kui näen.
Seepärast uksi ma ei sule...
Mul täna selle jaoks ei ole käed.
Seepärast uksed jätan valla,
et saaks juurde tulla veel,
kõik see mil vaja juurde tulla,
et avatud mul oleks meel.
Uusi kogemusi võtan vastu,
sest tean need millekski on head.
Neil vastu julgelt ise astun.
Mis suunas?...Ainult mina tean.
No comments:
Post a Comment