Lipuluule

Need salmid loodi 16 ja 17 detsember 2014. Viimistlemine toimus kuni 24.12. ja siis saatsin nad ajakirja TÄHEKE luuletuste konkursile "Meie oma Eesti lipp".

I 
Nii kerge on sind südames kanda,
sind Eestit, mu väikest kodumaad
ja ei taha tükikestki sinust anda
võõrail, kes nõudma tulevad võimuga.

Sind hellalt hoian ma südamesopis.
Su värve ma kalliks pean.
Su lipp on ootamas esikukapis,
mil pidupäevadel uhkelt välja ta sean.

II
Rääkis õpetaja koolis me lipust ja vapist.
Nüüd kõike ma Eesti ajaloost tean.
Kodus endalegi lipu õmblen kolmest riidelapist
ja siis kõrgele lehvima sean.

Taevasinise tüki saan isalt.
Ripub nagis tal uus triigitud pluus.
Kangast musta käär lõikab visalt.
On vanaemal kapis musti seelikuid kuus.

Valget kangast pean otsima kauem.
Mu linal, voodis, roosad pilved on peal.
On kardinad valged, kuid lilled on pitsil.
Ka laudlinal lõbusad haned on reas.

Õe kapist siis leian ma salli,
lumest valgem ja siidiselt hea.
Tasuks jätan talle oma uue palli
ning rõõmsalt end õmblema sean.

III
Me lipp, mis pidulik ja karge...
Loob meile mõistlikust ja rahulikku meelt.

See ei tähenda, et oleme alandlikud või malbed.
Vaid seda, et kindlalt hoiame oma rahvast ja keelt.

Vaja pole meile kirevaid  värve,
ei temperamenti ega tuisupäist tulisust.

Me vajame kindlust ja rahulikke närve
ja et vabadusest ei saaks jälle unistus.

IV
Ma kärsitult ootan,
mil jälle kalendris
märki väikest näen.
Siis südamest loodan,
et isagi märkab
ja masti lippu tõmbama läeb.

Siis jällegi ootan,
et lipumärk väike
end ilmutaks võluväel…
Siis taas  uhkelt ma vaataks,
kuidas  lippu tõmbaksid masti,
mu isa tugevad käed.

Ka kärsitult ootan
ja samas ka loodan,
et saabub kord päev,
mil olen piisavalt tugev
ning lippu masti
võiksid tõmmata minu käed.

V
Ma lipuga teil märku annan,
kui saabub jälle tähtis päev.
Juubel, pulm või mõni püha...
või siis lihtsalt sünnipäev.

Päikesetõusuga tõmban ta masti
ja ootan mil tuules vabaks ta saab.
Nii rõõmsalt teil tuletan meelde,
et hea on elada vabal maal.

IV
“Sa hoia oma lippu kõrgel.”
Ütles vanaisa alati.
Kuid millist lippu?
Ja kui kõrgel on kõrgel?
Aru ei saanud ma kunagi.

Sõna ainsama trükkisin netti siis...
ning huviga ootama jäin…
On lipp sümboliks ja märgiks
mis rahva ja riigi ees käib.

Nüüd olen vanem ja targem
ning vanaisaga üks on meil meel.
Nüüd mõistan, mis ta ütleb ja mõtleb,
kui oma lippu kõrgel hoida käsib veel.

Mu lipuks nüüdsest jäänud on sini-must-valge
See trikolor, mis minu kodumaa ees.
Teda austan ja sellega hoian ka kõrgel.
Mu hinges ta kindlalt ja sügaval sees.