24.12.2014 kell 6.00 hommikul tööl... ka see luuletus on loodud mõeldes kellelegi.
Ma miskipärast jõule enam eriti ei oota.
Ka jõulupäev ise möödub ilma erilise hoota.
On kuuse ehtimisest saanud kohustus...
ka jõulutuled ei paku lohutust.
Kuhu kadus küll mu jõuluime?
Miks jõulurõõmust jäänud vaid hall tühine vine?
Sest ühel päeval, üks meist enam eriti ei hoolind
ja oma jonniga meilt kõigilt rõõmu kooris.
Ka usinal päkapikul kohe rüppe vajusid käed
ning kinke meisterdamas teda enam ei näe.
Sellest ajast jõul möödub kuidagi tujutult,
tüütu kohustusena ja rusutult.
No comments:
Post a Comment